KAVA

Hermann Goetz (1840–1876)
Kontrabassikvintett, c-moll Op. 16
I Andante sostenuto. Allegro con fuoco
II Allegro con moto
III Allegro moderato
IV Allegro vivace

Mihkel Kerem (*1981)
Viiulisonaat nr. 4, pühendatud Anna-Liisa Bezrodny’le, maailma esiettekanne 
I Andante
II Grave
III Lento

Robert Schumann (1810–1856)
Klaverikvintett, Es-duur, op.44
I Allegro brilliante
II In moda d’una marcia. Un poco largamente
III Scherzo: molto vivace
IV Allegro ma non troppo

“Clara,
Kui õnnelikuks on teinud mind su viimased kirjad — need, mis jõululaupäevast alates olen saanud! Sooviksin kutsuda sind kõigi hellitavate sõnadega, ent ei leia kaunimat sõna kui lihtsalt „kallis“, kuid selle ütlemiseks on konkreetne viis. Mu kallis, ma olen nutnud rõõmust, mõeldes, et sa oled minu, ja tihti imestan, kas ma sind üldse väärin.
Võiks arvata, et ükski inimhing ja mõistus ei suuda taluda kõike, mis ühte päeva kokku kuhjuvad. Kust tulevad need tuhanded mõtteid, soovid, kurbused, rõõmud ja lootused? Päevast päeva see rongkäik jätkub. Kuid kui kerge oli mu süda eile ja üleeile! Su kirjad helkisid nii õilsast vaimust, nii kindlast usust ja rikkalikust armastusest!
Mida ma kõike ei teeks sinu armastuseks, mu Clara! Vanaaja rüütlid elasid paremini: nad said läbi tule käia või lohesid võidelda, et endale daame võita, aga meie tänapäeval peame leppima proosalisemate vahenditega, näiteks suitsetama vähem sigareid ja muud taolist. Vaatamata kõigele suudame me armastada, rüütlid või mitte; ja nii nagu alati muutuvad ainult ajad, mitte meeste südamed...
Sa ei kujuta ette, kui palju su kiri mind liigutas ja tugevamaks tegi... Sa oled imeline, ja mul on palju rohkem põhjust sinu üle uhke olla kui sul minu üle. Olen aga otsuse langetanud, et lugeda kõiki su soove su näost. Siis arvad sa, kuigi sa seda ei ütle, et su Robert on tõesti head sorti, et ta on täiesti sinu ja ta armastab sind rohkem kui sõnad suudavad öelda.
Seda saad sa kindlasti tunda ka õnnelikus tulevikus. Ma näen sind ikka nii, nagu sel viimsel õhtul sa enda väikese mütsikesega välja nägid. Ma ikka kuulen sind kutsumast mind Duks. Clara, ma ei kuulnud su sõnadest muud kui seda Dud. Kas sa ei mäleta?
Aga ma näen sind ka paljudes teistes unustamatutes kujudes. Kord olid sa mustas kleidis, minemas teatrit vaatama Emilia Listiga; see oli meie lahusoleku ajal. Ma tean, et sa ei ole seda unustanud; see on kirkalt minuga. Teisel korral kõndisid sa vihmavarju all Thomasgasschenil ja põgenesid minu eest meeleheitlikult. Ja veel korra, kui panid pärast kontserti mütsi pähe, meie pilgud kohtusid ja su silmad olid täis seda sama muutumatut armastust.
Ma kujutan sind ette kõikidel viisidel nagu ma olen sind sellest ajast näinud. Ma ei vaadanud sind palju, aga sa lummasid mind mõõtmatult... Ah, ma ei suuda sind ega su armastust minu vastu kunagi piisavalt kiita,
mida ma tegelikult ei vääri.
Robert”
(Robert Schumann Clara Wieckile, 1838)

ESINEJAD

viiuldajad Anna-Liisa Bezrodny ja Ivi Ots

vioolamängija Kaija Lukas

tšellist Theodor Sink

kontrabassist Regina Udod

pianist Irina Zahharenkova